Tallinna 32. Keskkool

Anna Maria Jäetma

12. novembril käidi Tallinna 32. Keskkoolis vaatamas klassijuhatajatundi, kus klassijuhataja proovis õpilastega tunnikava. Tunnis osales 20 õpilast. Klassijuhatajaga vesteldes sai selgeks, et antud klass oli 5. klassidest kõige keerulisem ja kellega on kõige rohkem muresid, sest neil pole varasemalt olnud püsivat klassijuhatajat. Tunnis olles oli seda ka kohe märgata.

​

Tunni teemaks oli “Kuidas olla hea sõber”. Tunni alguses juhatas klassijuhataja tunni sisse ja rääkis teema olulisusest. Klassijuhataja jutu vahele küsis üks poiss ka üle klassi: “Õpetaja, kas sul on sõpru?” See oli ootamatu küsimus, aga klassijuhataja oli osav ja tegi sellest küsimusest vestluse ning küsis lastelt, et kas nende arvates pole täiskasvanutel sõpru. 

​

Kui tund oli sisse juhatatud ja esimene vestlusring tehtud, pidid õpilased vastama küsimuste lehe esimesel poolel olevatele küsimustele. Seejärel alustati töölehtede täitmist, mille tegemiseks läks 10 minutit. Lapsed olid pinginaabriga paaris ning osad paarid moodustas klassijuhataja ja iga paar sai kahe peale ühe töölehe. Kui töölehed said täidetud, algas ühine osa. Klassijuhataja näitas seinale sama tabelit, mis oli lastel töölehel ja koos hakati väidetele vastama.

​

Klassijuhataja esitas väite ja küsis klassilt, kas väide kehtib hea või halva sõbra kohta. Iga kord kui keegi lastest vastas, palus õpetaja ka lapsel põhjendada ning seda lapsed ka tegid. Tore oli näha, et õpetaja ei hakanud lastele oma arvamust peale suruma, vaid lasi õpilastel rääkida ja vastata. Töölehel on väide “räägib su saladused välja” ning selle väite juures oli hea kuulda, et õpetaja lähenes väitele veidi teisest vaatepunktist. Nimelt ütlesid lapsed, et see on halb sõber, kes saladused välja räägib, kuid õpetaja ütles, et vahel on asju, mida peab siiski täiskasvanule edasi rääkima ning alati saab asjadest ka psühholoogile rääkida. Seejärel mainis klassijuhataja ka seda, et koolis on olemas psühholoog, kelle juurde saab rääkima minna.

Kui väited olid läbi arutatud, pidid lapsed vastama küsimuste lehel teisel poolel olevatele küsimustele. 

Üldiselt läks tund paremini, kui oleks osanud arvata, sest õpilased olid aktiivsed ja rääkisid palju ja huvitavalt. 

Projekti jaoks on meil vaja ka midagi analüüsida. Selle jaoks tegime me küsimused, millele lapsed pidid, nagu eelnevalt juba mainitud, nii tunni alguses kui ka lõpus vastama, et näha, kas midagi muutub laste arvamuses. Sellega oligi kogu tunni jooksul ainuke probleem, sest 5. klassi lastele ei meeldi kirjutada ja eriti vastata küsimustele, mis korduvad. Lisaks oli see päeva viimane tund ning lapsed tahtsid kiiresti koju saada. Seega on vastused paljudel lehtedel mõlemal poolel samad ja õpilased vastasid väga lühidalt või siis ei viitsinud pikemalt mõelda. 

​

Esimene küsimus oli: Kuidas olla hea sõber? 

Tunni alguses ning ka tunni lõpus kirjutasid enamus lapsed, et hea sõber hoolib, aitab ja kuulab. Oli ka üksikuid huvitavamaid vastuseid, näiteks hea sõber kaitseb, andestab, kui oled midagi valesti teinud ning hea sõber on ka selline, kes kutsub õue või külla. 

​

Teine küsimus oli: Milline inimene ei ole hea sõber? 

Nii tunni lõpus kui ka alguses kirjutasid õpilased peamiselt, et halb sõber on see, kes ei kuula, ei aita, ei mõtle teistele ja on ebaviisakas. Mõned üksikud kirjutasid, et halb sõber on ka selline, kes reedab, räägib halba või sunnib tegema asju, mida sa teha ei taha. 

​

Kolmas küsimus oli: Kas on tähtis olla hea sõber? Kui vastad jah, siis miks? Kui vastad ei, siis miks? 

Sellele küsimusele vastasid peaaegu kõik jaatavalt. Põhjuseks toodi enamasti seda, et inimene ei ole siis üksik, on lõbusam ja sa saad vajadusel abi küsida. Paar õpilast vastasid küsimusele “nii ja naa”, põhjuseks toodi, et vahel inimene tahab sõpru ja vahel ei taha. 

​

Neljas küsimus oli: Kas mina olen hea sõber? Miks? 

Selles küsimuses oli palju vahepealseid või ei tea vastuseid ning lapsed kirjutasid, et nad ei saa või oska ise ennast hinnata, kas nad ise on head sõbrad. Osad vastasid nii mõlemal pool lehte. Osad vastasid alguses, et nad ei tea, kuid teisel pool lehte vastasid, et ikkagi on. Üks laps vastas aga mõlemal korral, et tema ei ole, sest ta käib teistele närvidele. Teised põhjendasid enamasti oma vastust sellega, et nad kas ei saa või ei oska ennast ise hinnata või siis jaatava vastuse korral, et nad on hoolivad, abistavad ning kuulavad teisi. 

​

Viimasele küsimusele pidid lapsed vastama ainult tunni lõpus ning selleks oli: Kas õppisid midagi uut? 

Sellele küsimusele vastasid peaaegu kõik, et ei õppinud. Tervest klassist 5 õpilast vastasid, et õppisid midagi uut. Kuna selle küsimuse juures pole palutud pikemalt kirjutada, siis on vastused ühesõnalised. 

Kokkuvõttes läks tund hästi, sest lapsed tunnis mõtlesid, rääkisid kaasa ning ülesannete tegemise ajal ei läinud ülemeelikuks, kuid kahjuks ei vastanud lapsed sama aktiivselt lehtedel olevatele küsimustele.

Lisaks sai selgeks, et meie planeeritud poolest tunnist selle ülesande tegemiseks siiski ei piisa, sest väiteid on palju ja ka lastel erinevaid arvamusi, mida nad tahavad avaldada. Tore oli aga kuulda, et klassijuhatajale meie projekti mõte väga meeldib ning tema tahaks sellist asja kasutusele võtta. Klassijuhataja mainis ka seda, et tema jaoks pole oluline, kui kaua selliste ülesannete läbiviimine aega võtaks, sest tema jaoks on oluline see, et ta saaks klassiga koos olla, midagi teha ja et nad kõik õpiksid selle läbi üksteist tundma.